Minikorterid - tänan, ei

Heaoluühiskonna poole liikumine ja ühiskonna rikkuse kasvatamine on meie vankumatu eesmärk olnud juba 26 aastat. Mõned aastad tagasi muutus see isegi poliitliseks loosungiks.

Ühe Eesti omavalitsuse juht käis välja mõttetera, et eestlased on oma , mitte naabri kinnisvarausku. Mida see näitab ? See näitab, et meil on tugevad huvigrupid ja kodanikualgatuslikud ühingud. Nimetagem neid “Naabrivalveks”, kes on huvitatud oma elukeskkonna säilumisest ega soovi näha pidevat urbaniseerumist omaenda koduõuel. Sellega on antud kinnisvaraarendajatele selge signaal, et kui omavalitsus ei hooli meie arvamusest ega saa sekkuda turumajandusse, siis teeme seda ise, kasvõi kohtu kaudu. Näiteid võib tuua pea kõigist omavalitsuse piirkondadest. Heaoluühiskonna toimimiseks ning jätkusuutliku arengu tagamiseks on vaja väga efektiivset valitsemissüsteemi, kus on soovitav ka riigimehelik ja vastutustundlik käitumine, sest enamike arenenud riikide valitsused püüdlevadki eesmärgi poole, kus riik hoolitseb oma kodanike eest.

Prognoosid kuulutavad, et linnad paisuvad hämmastava kiirusega. Ennustatakse , et lähiajal elab linnades üle 60% elanikkonnast, mis omakorda survestab omavalitsusi kulutama üha rohkem raha infrastruktuuri, leidmaks logistilisi lahendusi kasvõi näiteks ummikute ärahoidmiseks. Hommikuti näeme tihti ummikutes autosid, kus heal juhul on autojuhi kõrval üks reisija. Kui statistliselt spekuleerida, siis kahe lisareisija lisandumisel ummikud vähenevad poole võrra. Selle uitmõtte realiseerijaks võiks olla seesama "Naabrivalve".

Kinnisvara ja ehitushindade tõus on arendajate ja kinnisvarainvestorite fantaasiad tööle pannud. Kuna lõpptarbija on andnud signaali, et soovib elada minimalistikes tingimustes, põhjused selleks võivad olla vaieldavad, kuid siiski võib kindlalt väita, et põhjus on pakutavate toodete hinnas. Ja ongi turule jõudnud selline nähtus nagu minikorterid, mida saab tarbida nii ostes, kui üürile võttes. Minikorterite projekt on võtmas nii suure vaimustuse, et Eesti suuremad pangad on avalikult väljendanud muret ja hakanud seda nimetama juba rahvusspordiks. Murepõhjuseks on asjaolu, et uusarendused ei muutuks ühikateks, kus inimestele , kes sinna korteri ostavad või üürivad säiliks tunne, et nad tulevad ikka koju mitte ühikasse. Juba on jõudnud ajakirjandusse ka esimesed pääsukesed, kus väljaüüritav korter oli ainult 5 ruutmeetrit suur. Omanik ise põhjendas seda, et Jaapanis on see tavaline ja kui on nõudlust ja seda ei ole vähe, siis miks mitte.

Ärilises mõttes muidugi, kui on nõudlust, siis tuleb minikortereid ehitada, müüa või välja üürida, sest peale kasumi välja võtmise, pole sotsiaalset vastutust vaja võtta ja alati saab peita ennast argumendi taha , et vabaturg reguleerib nõudlust. Näitena võib tuua suurkonserni Ikea, kes oma lähituleviku strateegias valmistub äri ajada urbaniseeritud maailmaga, kus elanikel on imepisike elamispind, nende rahakott on õhuke ja neil on vähe aega.

Reegliteta urbaniseerumise hea näide on Nigeerias asuv linn Lagos, kus linn kasvas kahe põlvkonna (50 aastat) vältel sada korda, 200 000 elanikust sai 20 miljonit ja pole enam kaugel ökokatastroof, sest keegi ei osanud ette näha nii kiiret ja massilist paisumist.

Iga endast lugupidava arhitekti unistus on endale projekteeritud hoone näol püstitada monument juba eluajal, et uhkusega öelda “Selle tegin mina”. Kas seda soovivad ka kinnisvaraäriga viljelevad ettevõtjad ja investorid on iseküsimus.

Mõtteavaldusega, et eestlased on oma, mitte naabri kinnisvarausku, on siin sügav tähendus, sest üsna pea võib muutuda see keskkond, mis me loome, vastikuks meile endile.