Kinnisvara on surnud! Elagu kinnisvara!

Masu on kestnud nüüdseks juba 3 aastat, neljas aasta koputab uksele.

Analüüsid, mida väljastavad ametiasutused on selgelt pessimistlikud, näitena võiks tuua viimased raportid tarbijate ebakindluse süvenemisest. Numbrid väljendavad järgmisi tulemusi.

36% peredest suutis säästa, 52% kulutas niipalju, kui teenis ja 11% elasid, kas säästudest või võetud laenudest. Viimane grupp on eriti perspektiivikas segment kiirlaenufirmadele.

On kuulda kurtmist, et Eesti kinnisvara keegi ei taha ja ka investoreid pole kusagil näha.

See meenutab vastupidise analoogina üht artiklit aastast 2006, kus üks „kinnisvarainvestor“ kurtis, et Eestis pole enam midagi osta, sest kõik on juba kokku ostetud. Nüüd, kus nagu olukord on muutunud on selle investori kinnisvaraärid pankrotis ja ta ise suundunud tagasi oma põhitegevuse juurde.

Kurtjatele tahaks meelde tuletada, et kinnisvara valdkond ei koosne ainult elukondlikust kinnisvarast, mis tõepoolest hetkel meenutab pigem konnatiiki, kui tegusat ja toimekat äri. On valdkondasid, kus käib väga vilgas tegevus ja investorid ootavad ja otsivad perspektiivikaid objekte tikutulega taga. Summad, mis sellesse valdkonda on paigutatud ja veel soovitakse paigutada on väga muljetavaldavad.

Kuid miks see siis nii on?

Põhjus on väga pragmaatiline. Tagatud on pidevad ja kasvavad kassavood, sest raha pole siinilmas otsa saanud, kuid see on väga tark raha ja selle targa raha loogika on, et raha peab tootma raha nagu pangas.

Risk on minimaalne, sest majandus kosub ja esimesed, kes pead tõstavad on ettevõtted. Seda sekundeerib ka asjaolu, et 2011 aastal on plahvatuslikult kasvanud uute firmade loomine. Kõik nad ju tahavad kuskil pinnal toimetada. Järelikult esimene segment, mis juba toimib on ärikinnisvara.

Oletame, et see mudel hakkab korralikult toimima, siit koheselt tekib vajadus uute töötajate järele, mis tegelikult on juba piisavalt suur probleem, sest turul on heade töötajate vaakum, mis tähendab, et tekib surve palga numbritele, mis omakorda tõstab elatustaset ja tekitab vajadust uute hüvede järele.

Esmaseks hüveks on eluase.

Masu on õpetanud, et suurte laenuressursside paigutamine elukondlikku kinnisvarasse on seotud suurte riskidega, järelikult paljud ei taha ega näe võimalust osta endale pidev eluase. Statistiliselt ongi kohe platsis need 36%, kes suutsid säästa, kuid paljud neist vajavad uut elamispinda on iseküsimus. Järelikult tuleb suunata tähelepanu 52%, kes kulutavad samapalju kui suudavad teenida. Platsis on kohe tark raha, kes teeb selle investeeringu üürikorterite näol ja jällegi on tagatud kassavood.

Vaadates ringi kinnisvara varakambrites avastame , et kambrid on kaupa täis, no kohe nii täis, et see meenutab juba pigem kolikambrit või kasutatud riiete kauplust.

Tark raha ootab ….., kuni algavad „Hullud päevad“.